Rahvusvaheliste suhete teaduskond 15
On sama vana, kui Euroülikool. Ehk siis meie bakalaureuseõpe (1997-2000 kui 4-aastane diplomiõpe) läks lahti 1997.a. Neli aastat hiljem algas üleminek nn. Bologna süsteemile ja lisandus magistriõpe 3+2 aastat vormis. Olime esimesed Tallinnas, kuid ka Tartu Ülikoolis avati rahvusvaheliste suhete õppetool kõigest 1996.a. Selle üldise hilinemise põhjus väärib selgitust – Nõukogude okupatsiooni aastatel olid liiduvabariigi välissuhted olemas vaid paberil ja nii polnud põhjustki vastavat kaadrit ette valmistada. Sestap oli uue eriala avamisel esmavajaduseks õpetava kaadri leidmine ja tekitamine, mis Tartus lahendati välismaalt naasnud kaasmaalaste abil, Tallinnas osalt vahepeal Euroopas õppimas käinute, osalt väheste asjatundjate akadeemilisele õppetööle asumise teel. Teaduskonna esimesed õppejõud (peale Euroülikooli prorektori kohale asunud prof. Peeter Varese, kes on õppinud ja ajaloodoktoriks saanud Moskvas) olid oma ajaloolase või juristihariduse saanud Tartu ülikoolis ja viimasega seob Euroülikooli rahvusvaheliste suhete teaduskonda seegi, et meie esimesele õppekavale andis kinnituse just auväärne kodumaine alma mater. Hiljem – aastatel 2001, 2004 ja 2007 – on seda hinnanud rahvusvahelised akrediteerimiskomisjonid. Samas tähendas akrediteering õppejõududele ja ülikoolile tervikuna põhjalikku tehtu kriitilist analüüsi töö edasiseks paremustamiseks. Viimane ja positiivne hinnang bakalaureuse õppekavale ja tingimisi heakskiit magistri õppekavale pärinevad märtsist 2007 ja on kahtlemata kõva tunnustus teaduskonna õppe- ja teadustöö tasemele.
Alustamine tühjalt kohalt ja, mis seal salata – algul ka välisministeeriumi poolse toetuseta, see oli piisavalt riskantne ettevõtmine. Teaduskonna õppejõudude eneseusk ja usk ettevõetu õigsusesse sai peatselt toetust õppurite arvukusega - juba 1998.a. immatrikuleeriti 24 üliõpilast, arv, mis on tasapisi suurenenud. Rekordilisel 2006.a. immatrikuleeriti 53 ja 2007.a. 45 üliõpilast. Viimasel kahel õppeaastal on teaduskonna üliõpilaste arv olnud 120-130, mis õppetsükli 3+2 aastat juures tähendab piisavat õpikontingenti täisväärtuslikuks õppe- ja teadustööks. Pealegi on tegemist tasulise õpivormiga, paljud üliõpilased käivad õpingute kõrvalt tööl ning mitte kõik sisseastujad ei jõua lõpetamiseni või teevad seda ajalise nihkega.
Rahvusvaheliste suhete teaduskonna eripäraks tuleb pidada venekeelsetest koolidest pärit üliõpilaste suhteliselt suurt osakaalu, mis edendab iseenesest lõimumist, annab teaduskonnale koloriiti ja muudab iseenesestmõistetavaks idapoliitika suure osa õppeprotsessis ja üliõpilastööde temaatikas. Teaduskonnal on koostöösidemed mitme Läti, Leedu ja Venemaa eraülikooli samasuguse teaduskondadega. Üliõpilaste traditsiooniliste kokkusaamiskohtade hulka kuuluvad ka üliõpilaskonverentsid. Pikka aega on tegutsenud teaduskonna üliõpilaste rahvusvaheline suveülikool, mille üheks toetajaks oli Stockholmis asuv Olof Palme International Center. Tänu teaduskonna üliõpilaste aktiivsusele mitmesugustel poliitfoorumitele ja ühingutes on neist mõned käinud ka säärastel vastutusrikastel rahvusvahelistel ettevõtmistel nagu parlamendivalimiste vaatlemine Ukrainas ja Azerbaidjanis (2004, 2005).
Rahvusvaheliste suhete teaduskond koos keskkonnakaitse teaduskonnaga panid 2000.a. alguse Euroopa päeva ühistähistamisele koos Tallinna linnavalitsusega. Tavaliselt Raekoja saalis toimuval üritusel antakse üle auhinnad keskkooliõpilaste hulgas läbiviidavate esseekonkursside võitjatele.
Teaduskonna üheks trumbiks on kahtlemata oma perioodilise teadusväljaannete – kogumikud seeriast International relations (esimene ilmus 1998.a.) ja ajakiri The Baltic Horizons (2000-2004 kui The Monthly Survey of Baltic and Post-Soviet Politics) regulaarne ilmutamine. Need sisaldavad teaduskonna õppejõudude artiklite kõrval ka üliõpilaste teadustöökatsetusi. Traditsiooniks on saanud iga uue üllitise presentatsioon, mis – tänu neis sisalduvale uudsele informatsioonile – on alati pälvinud meedia ja diplomaatilise korpuse tähelepanu. Teaduskonna suhteid diplomaatidega võib pidada suurepärasteks, sest üliõpilaste ees on esinenud paljud suursaadikud, aga ka EV president hr. Arnold Rüütel, riigikogu esimees pr. Ene Ergma, välisministrid pr. Kristiina Ojuland, Urmas Paet jt. Ka üliõpilaste praktika üheks eeliskohaks on EV välisministeerium.
Teaduskonna õppejõudude teadushuvid on suures osas seotud Eesti ja teiste Balti riikide välis- ja julgeolekupoliitikaga, mis tekkinud konkurentsi juures – rahvusvaheliste suhete teaduskondi on avatud teisteski Tallinna ülikoolides - annab juurde mõttekust õppida rahvusvahelisi suhteid just Euroülikooli rahvusvaheliste suhete teaduskonnas.
Teaduskond on uhke oma 103-le lõpetajale, kelledest Tanel Sepp ja Maris Lauk töötavad EV alalises esinduses Euroopa Liidu juures, Ago Tikk Euroopa Piiriametis, Annika Aas Euroopa Pettustevastases Ametis, Lauri Lusti Eesti Rahvusvaheliste Autovedajate Assotsiatsioonis, Moonika Oras Eesti kultuuriministri nõunikuna, Kaupo Kiis ja Urmas Rand Eesti Kaitsejõudude Peastaabis. Mitu lõpetanut töötavad Tallinnas asuvates suursaatkondades jne.
Teaduskond on samuti uhke neile bakalaureuseõppe lõpetajatele, kes oma magistrikraadi said mõnes teises kõrgkoolis õppides. Näiteks Hille Hanso ja Lii Topaasia. Teaduskonnale püüdis pikalt pilke Estonian Airi reklaamidel Helen Lomp, kes oli ka õpinguis edukas. Nagu ka Piia Tamsalu, Lea Aasamaa, Merje Männik, Tuuli Ploomipuu, Viktoria Rustanovits, Julia Nemerzitskaja, Peeter Prems, Alla Samolyotova, Kaire Talviste, Vassili Golikov, Reet Trei, Ivar Hendla, Anne Likold, Christman Roos, Toomas Ross, Heigo Vija, Andrei Tjutrin, Aleksandr Zdankevits.
Euroülikooli rahvusvaheliste suhete teaduskonna esimeseks dekaaniks oli Central European University magistriõppe värske lõpetanud Risto Kivi (1997-2000), aastatel 2000-2003 ja 2007-2011 aastast on dekaaniks filosoofiateaduste kandidaat professor Toomas Alatalu, kes vahepealsetel aastatel oli teaduskonna nõukogu esimees. 2003-2007 oli teaduskonna koordinaatoriks Jüri Kadak.
Euroülikooli rahvusvaheliste suhete teaduskonna erialadistsipliine on 10 aasta jooksul õpetanute nimekiri on soliidne ja pikk: Olev Aarma, Ivar Aimre, Toomas Alatalu, Jaak Haud, Peeter Johannson, Bruce Jones, Jüri Kadak, Leonid Karabeshkin, Toomas Karjahärm, Risto Kivi, Mart Kivimäe, Agne Koks, Jüri Kurvits, Jaan Laas, Igor Leshukov, Enn Liimets, Jüri Martin, Paavo Palk, Olev Raju, Vello Rekkaro, Jüri Ruus, Alla Samolyotova, Aleksandr Sergounin, Sergei Stadnikov, Eduard Tinn, Halliki Uibo, Jaak Uibo, Leili Utno, Toomas Varrak, Lembit Võime, Juhan Värk ja paljud teised.